Kristiina Kerge: Mis on jätkusuutlik jäätmemajandus?

Jäätmed ei ole probleem omaette, vaid sümptom sügavamast süsteemsest ikaldusest – viisist, kuidas me toodame ja tarbime. Seetõttu ei tähenda jätkusuutlik jäätmemajandus pelgalt paremat jäätmekäitlust, vaid eelkõige jäätmetekke ennetamist. Tuleb jõuda probleemide juurpõhjusteni, et vähendada raiskamist juba enne, kui jäätmed tekivad.

Oluline on mõista, et ressursid ei ole piiramatud ning Maa taastumisvõime ei ole lõputu. Sellest lähtuvalt tuleb kujundada süsteeme ja ajakohastada regulatsioone nii, et need toetaksid ärimudeleid, mis hoiavad materjale ja tooteid kasutuses võimalikult kaua. See tähendab toodete jagamist, rentimist, parandamist, korduskasutamist ning lõpuks ka materjalina ringlussevõttu – kooskõlas EL jäätmehierarhiaga, mis on olnud suunanäitajaks juba alates 2008. aastast.

Sama oluline on vältida kogu väärtusahelas ohtlike kemikaalide kasutamist, et tekkinud jäätmed oleksid ohutud ja sobiksid uute toodete sisendmaterjaliks. Eriti kriitiline on toote ja teenuse disainifaas, kus määratakse suurel määral ära toote keskkonnamõju kogu elutsükli jooksul. Uuringute kohaselt otsustatakse umbes 80% keskkonnamõjudest just disainietapis. Seetõttu peaksid tooted olema parandatavad, hooldatavad, modulaarsed ja renoveeritavad.

Eestis on tehtud mitmeid samme õiges suunas. Hästi toimiv pandipakendisüsteem on rahvusvaheliselt tunnustatud näide. Samas on süsteemil arenguruumi – näiteks eesmärk, et alates 2030. aastast oleks vähemalt 10% jookidest saadaval korduskasutuspakendis, eeldab täiendavaid samme ja innovatsiooni.

Alates 1. jaanuarist 2030 tagavad lõppturustajad, kes teevad liikmesriigi territooriumil tarbijatele kättesaadavaks müügipakendis alkohoolseid ja mittealkohoolseid jooke, et vähemalt 10 % neist toodetest tehakse kättesaadavaks korduskasutuspakendis, mis kuulub korduskasutussüsteemi. - Artikkel 29.6

Positiivse näitena võib tuua ka korduskasutusnõude kasutuselevõtu avalikel üritustel, mis on juba aidanud märkimisväärselt vähendada jäätmeteket ning suunata käitumismustreid kestlikumaks. Näiteks laulu- ja tantsupeol kasutusel olnud korduskasutusnõud vähendasid jäätmeteket 5 tonni ja toidukadu aitas vähendada supi annetamine Toidupangale.

Jätkusuutlik jäätmemajandus ei tähenda seega ainult seda, kuidas jäätmeid liigiti koguda, jäätmekäitleja juures järelsortida ja mis tehnoloogiad kasutada, vaid kuidas üldse vähem jäätmeid tekitada. Kui toode jõuab oma elutsükli lõppu, peaksid selle materjalid jääma majandusse võimalikult suures ulatuses, luues uut väärtust ilma keskkonda kahjustamata.

„Heaks“ näiteks süsteemsest probleemist on toidujäätmed. Euroopa Liidus tekib keskmiselt umbes 130 kg toidujäätmeid inimese kohta aastas, mis moodustab hinnanguliselt 16% ülemaailmsetest kasvuhoonegaaside heitmetest. Kuigi EL nõuab biojäätmete eraldi kogumist, kogutakse EL praegu eraldi vaid umbes veerand köögijäätmetest. See näitab, et olemasolevad meetmed ei ole piisavad ning vaja on nii paremat seiret kui ka toimivaid rahastusmehhanisme jäätmetekke vähendamiseks.

Eestis on biojäätmete liigiti kogumine seadusemuudatuse tulemusel küll suurenenud, kuid probleemiks jääb jätkuvalt segaolmejäätmetesse sattuva biojäätmete osakaal.

Eesmärk on toidujäätmete vähendamine 2030. aastaks töötlemises ja tootmises 10% ning restoranides, toitlustusettevõtetes ja kodumajapidamistes 30% , kuna viimastes tekib kõige rohkem toidukadu ja toidujäätmeid.

Ühe võimaliku lahendusena köögi- ja sööklajäätmete ja toidukao vähendamiseks võiks olla laiendatud tootjavastutus toidule, mis suunaks osa jäätmetekke ennetamise ja liigiti kogutud jäätmete ringlusse suunamise kuludest tootjatele. Selline lähenemine looks stiimuleid jäätmetekke ennetamiseks, toetaks innovatsiooni ning aitaks tuua väärtuslikud toitained tagasi mulda, vähendades sõltuvust imporditavatest ressurssidest.

Lihtsalt peenehäälestamisest ei piisa! Senine tootjavastutuse süsteem (pakendid näiteks) ei ole toonud kaasa märkimisväärset jäätmete vähenemist või ringlussevõtu suurenemist võrreldes turulelastud pakenditega.

Jätkusuutlik jäätmemajandus eeldab julgust küsida, kas senised lahendused toimivad, ning vajadusel neid ümber kujundada. See tähendab liikumist jäätmekäitluse kesksest lootusest, et mingi tulevikutehnoloogia päästab meid, tegevustele mis tagavad jäätmetekke vähendamise ja korduskasutuse. Lõppeesmärk ei peaks olema parem jäätmemajandus, vaid olukord, kus jäätmeteke on viidud miinimumi – ja seda viisil, mis taastab keskkond ja tagab inimeste heaolu arvestab piiratud ressursside ja maa taastumisvõimega.