Grete Arro: täiskasvanud peavad kliimakriisi eest vastutuse võtma
Avaldatud Õhtulehes, 29. märtsil 2026. Autor: Gerly Mägi
Tallinna Ülikooli õppejõud, haridus- ja keskkonnapsühholoog Grete Arro ütleb, et on ebaõiglane panustada sellele, et tänased lapsed ja noored lahendaksid ära juba tekitatud kliimakriisi: „Vastutama peaksid ikka need, kes toa segamini ajasid, mitte need, kes selle toa päranduseks said.“
Selle mõttega alustab Grete Arro, kui teeme juttu keskkonnaharidusest, mis on selle intervjuu fookuses, aga räägime ka kooliharidusest, mis alles otsib viise süsteemmõtlemise toetamiseks, empaatianappusest looduse suhtes, samuti energeetikast, tuulikutest ning kogukondade kaasamisel saadud õppetundidest.
Foto: Katriin Krünberg
Miks räägitakse, et just noored peaksid päästma maailma keskkonnakriiside käest?
See on huvitav – enamike enda tekitatud probleemide puhul me ei näita näpuga kellegi teise poole. Keskkonnateemade üle arutledes aga üsna sageli nähakse lahendusena laste harimist nendel teemadel. Miks mitte iseenda harimist? Esmane vastutus lasub nendel, kes on teinud otsuseid, kuidas ühiskonda ja majandust planetaarsete piiride sees – või nendest väljaspool – pidada. Kui lapsed ja noored näeksid praegu täiskasvanute siiraid püüdlusi looduse suhtes teistmoodi tegutseda, mis esmajoones tähendaks umbes 10 protsenti Maa kõige rikkamate elanike (sealhulgas kõik Eesti elanikud) eluviisi olulist muutumist, siis võiksid nad meid tõsiselt võtta. Paraku õpivad noored ikka rohkem seda, mida me teeme, mitte ainult seda, mida räägime ja osade noorte keskkonnaga seotud äng on ilmselt seotud tundega, et täiskasvanud tegelikult midagi tõsiselt keskkonnakriiside vastu ette ei võta.
Esimesena peaks ressurss minema hoopis otsustajate harimisele, et poliitikud, ametnikud, ettevõtjad ja meedia mõistaksid, kuhu me praegu tüürime, sest tundub, et nad ei mõista. Paraku on täiskasvanuid keerulisem õppima saada.
Kas hariduses on jäänud midagi vajaka? Kuidas ja mida peaksime lastele õpetama?
Hariduse eesmärk peaks olema mitte ainult teadustulemuste, vaid ka teadusliku mõtteviisi õpetamine – kuidas teadmisi saame, kuidas teadmisi luuakse, kuidas hüpoteese püstitatakse ja empiiriliselt kontrollitakse, mis asjad on andmed ja mis ei ole. Suur osa looduskeskkonna hävimisse puutuvat eeldab teaduslikku mõtteviisi ja komplekssed nähtused eeldavad süsteemmõtlemist. Nende omandamiseks on vaja aeglust ja rahu, keskendumist ja hindehirmuvaba süvenemist, mitte kiirustamist. Aga kui me rohkem sedaviisi õpiks, siis areneks mõtlemine rohkem selliseks, mis maailma keerukusest sügavuti aitaks aru saada. Ja sealhulgas siis ei saaks enam eitada fakti, et just meie moodi majanduskorraldus ei ole jätkusuutlik.
Teine asi on empaatia looduse suhtes, mida võiks pigem õppida looduses, mõistlike teejuhtide abil. Otseselt me empaatiat looduse suhtes täna koolis ei harjuta, õppekavades see läbiv teema ei ole. Siit samm edasi võiks olla looduse iseväärtuse tunnistamine, mis on omane mitmetele teistele kultuuridele. Looduse iseväärtus tähendab, et loodusel on õigus olemas olla iseenda jaoks. Seejuures meile kasulik olemata.
Koolid üksi ei saa tingimata midagi teha, muutus peaks olema natuke teisel tasandil – näiteks sellel, et reaalained põhikoolis oleks üks terviklik teadusaine mitme õpetajaga, kus nähtusi saaks õppida nii, et ainealased teadmised on vajalikud infotükid terviku mõistmisel. Koolid osaliselt tahavadki nii teha ja osalt teevadki, aga see pole alati lihtne, saaks lihtsamaks teha. Võime mõelda nii, et õpilase mõtlemisele on märksa lihtsam mõista ja enda omaks mõelda üksikut fakti mingi tähendusliku terviku kontekstis kui eraldi. Klassikaline Gunter Pauli küsimus - kuidas saab õun puu otsa – tähendab sadu osa-küsimusi ja see on vastatav läbi bioloogia, keemia, füüsika nähtuste ja protsesside, ja muidugi läbi matemaatika. On vähemalt üks gümnaasium, mis niiviisi nii reaal-, sotsiaal- kui humanitaaraineid õpetab, aga see võiks alata varem.
Kuidas saab koolis õpetaja kohe praegu lapsi paremini toetada?
Ma usun, et ükski õpetaja ei taha lapsi halvasti toetada. Muidugi on paljudel õpetamisega tegelevatel inimestel, minul sealhulgas, üks suur häda – soov seletada, rääkida, loengut pidada. Sel puhul õpib peamiselt õpetav isik, teiste õppimist see pigem segab. Õppimine algab siis, kui õppija ise räägib, pusib, lahendab, järeldab, küsib, mõtleb - konstrueerib oma peas, soovitavalt koos teistega, teadmist, ja ideaaljuhul ta seejuures eksib. Millegipärast kehalise kasvatuse õpetaja ei jookse staadioniringe, samal ajal kui õpilased tribüünil seda pealt vaatavad. Samasugune asi matemaatikatunnis või ajaloos on aga üsna sagedane – õpetaja tegutseb, näitab oma mõtlemist, õpilased vaatavad, aga ei pruugi saada pidevalt võimalust mõelda. Ilmselt hirm, et kui alustame dialoogi, saab aeg otsa enne kui õppekava läbi, pärsib õpetajaid. Aga õppimine on aeglane protsess. Kiiresti ja palju õpetada ei saa, küll aga saab tekitada illusiooni, et miski on mõistetud, ära õpitud, mis tuleneb sellest, kuidas meie mälu töötab. Samuti on igasugune võistluslikkus ja ülesannete lahendamine aja peale õpiolukorras õppimisele kahjulik.
Kas täiskasvanute teadmiste täiendamine käib samal põhimõttel, näiteks kaasamiskoosolekutel?
Kõik see, mis kehtib õppimise kohta laste puhul, on üsna universaalne ja kehtib suuresti ka täiskasvanute puhul. Õppimine on konstruktiivne protsess kõigi puhul; tõsi on, et lapsed õpivad meist kiiremini, mis aga ei tähenda, et täiskasvanud ei saaks õppida, saavad kuni surmani. Kui räägime avalikest koosolekutest või muudest kaasamise vormidest, siis õppimine ei toimu selgitades. Isegi kui selgitaja on oma ala ekspert. Ideaaljuhul on ekspert see, kes aitab disainida mõtteharjutused või tegevused, mille eesmärk on ekspertteadmine, see „sama leht“, millele soovitakse ühiselt jõuda. Ekspert võiks võimaldada inimestel need teadmised ise üles leida ning võtta sõna alles pärast seda, kui inimesed on püüdnud ise probleemi lahendada ning seejuures kas kinni jooksnud või õnnestunud – esimene variant on õppimisele paremgi. Kokkutulnute mõtteid, lahendusi, küsimusi mõtestama asudes on eksperdi panus hindamatu ja vajalik. Mu mõte on siin selles, et igal juhul tuleb jõuda ühise arusaamani, mis on ka õige, realistlik, päris. Osadel juhtudel on lõpplahendus selline, kus kogukond ei kaota, aga inimesed ei ole oma mõttega selle teadmiseni ise jõudnud. Kui aga kaotab, näiteks kodulähedase loodusliku ala, tekib reaalne saaste, müra, tervisemõju – sellisel juhul on samuti vaja jõuda arusaamani, et nii on, ja sel juhul peab idee väljakäinud pool aktsepteerima, kui kogukond sellega nõus ei ole. Ehk siis igal juhul peaks kogukond saama lõpuks võimalikult „päris“ pildi tulevasest muutusest ning see peaks olema eesmärk, mitte tingimata nõustumine. Samuti on oluline kavandada tegevused nii, et kõik, mitte üksikud, saaksid rääkida ja me teame, kuidas seda teha.
Kas inimesi mõjutab valikute tegemisel nügimine, harimine, hirmutamine?
Hirmutamine ei mõju kunagi, tähendab mõjub, aga täiesti valesti – me tekitame nn kontrollitud motivatsiooni, mis kestab ainult niikaua, kui hirmu meie peal hoitakse. Seda teavad kõik okupatsioonirežiimist – seni, kuni ähvardus on peal, teevad kõik õiget nägu, aga ideed ära ei osta ja esimesel võimalusel raputavad surve maha. Nügimine töötab teatud, piiratud kontekstides ja terviku kontekstis on vajalik, aga mitte piisav meede. Kõige paremini töötab mõtestamine ja see võtab enim aega. Planetaarsetest piiridest või väiksemal skaalal meie elukeskkonnast võiks mõelda nagu pere-eelarvest - kui kulutame iga kuu kogu sissetuleku kaks nädalat enne palgapäeva ära, siis tekib probleem, kui aga laseme ressurssidel mõistlikult ja varuga taastuda, on hästi. Ka planeet on eluks vajalik allikas, mille puhul täna on paradoksaalselt otsa saamas just taastuvad ressursid – muld, vesi, elurikkus.
Kõige parem õppekoht on alati enda tehtud viga, aga viga ei pea juhtuma päris maailmas, vaid õpiolukorras, mõtte-eksperimendi, probleemilahenduse käigus. Hirmutamise ja ühepoolse, dialoogivaba kommunikatsiooni asemel saab kaasamist disainida reaalse õppimisena, luues struktuur aruteluks, eksimiseks ja teaduspõhiselt mõistlike järeldusteni jõudmiseks. Kusjuures see kõik ei ole üldse lihtne ja seda saab samuti valesti teha. Aega ja ressurssi võiks võtta selleks, et inimesed jõuaksid ise selgeks mõelda, miks taastuvenergia on parem; kuidas selle kasutamine reaalselt fossiilkütuste kasutamist vähendab (ja kui ei vähenda, siis me olemegi silmakirjatsejad) ja millised tervisemõjud on reaalsed ja millised ei pruugi seda olla.
Miks paljud inimesed eelistavad fossiilseid energiaallikaid taastuvatele?
Kogemuspõhiselt ongi keeruline põlevkivi kasutamise mõjusid aduda. Tuule- ja päikeseelektril ei ole alternatiivi, aga sellega koos peaks drastiliselt langema meie energiavajadus, tootmine ja tarbimine; elustiil võiks olla suunatud piisavusele, mitte priiskavusele. Miks ei võiks tuulikud olla nende juures, kes energiat tarbivad – inimeste juures? Metsaelanikud seda ju ei tarbi. Miks ei võiks tuulikud olla tööstusparkides ja -aladel, kaubanduskeskuste parklates, ehk juba muudetud aladel, inimeste keskel? Kui tuulikud on nähtavad, siis on meil neid vaadates pidevalt silma ees küsimus, kas meil on nii palju elektrit vaja, sest energia kulutamisega kaasneb alati ka muu materiaalne jalajälg.
Me ei saa elada elektrita, aga saame elada ilma väga paljude asjadeta, mida täna kasutame kiirmoest lennureisideni. Eesti looduses saab lõõgastuda ja avastada 365 päeva aastas. Ehk siis tegemist on kompromissiga, aga see ei tohi tulla mitte kunagi looduse ja teiste liikide arvelt, vaid kompromiss peab olema taristu talumise ja tarbimise piiramise vahel - mida vähem tarbime, seda vähem on vaja meie läheduses taluda taristukoormust. Looduskeskkond tuleb sellest pildist välja jätta, sest kakud ja habesamblikud ei võida meie priiskavast elulaadist midagi.
