Suvesündmuste järelevalve: kordusnõud on kohal, kuid kohati tagastamatud
ZWEE jälgib sel suvel korduskasutusnõude kasutamist avalikel üritustel ning tähelepanekud näitavad, et suund on positiivne – enamik suuremaid sündmusi on valinud endale ühe kindla partneri ning süsteemid toimivad üldjoontes hästi.
Probleemsed on pigem väiksemad sündmused ja kogukonna üritused, kus ei ole vastutavat peakorraldajat (nt kodukohvikute päevad või külakohvikud) või kuna ei taotleta avaliku ürituse luba, siis ei ole ka kohalikku omavalitsust, kes neid nõudeid meelde tuletaks või kontrolliks.
Üritustelt saadud tagasiside toonud esile mitmeid kitsaskohti nõude tagastamise korralduses:
Tagastamise kontroll puudub. Üritusel ei pöörata tähelepanu sellele, kas külastaja lahkub korduskasutustopsiga või mitte. See tähendab, et inimesed võivad lihtsalt koos topsiga alalt lahkuda. Halvemal juhul on topsis veel ka jook – näiteks ostetakse enne sündmuse lõppu veel „viimane jook teele kaasa“. Sellisel juhul ei jõua tops enam ringlusse tagasi ning süsteem kaotab oma eesmärgi.
Tagastuspunktid ei tule koormusega toime. Lahkujaid on korraga palju ja tagastuspunktides tekivad väga pikad järjekorrad. Seepeale ei soovi külastajad enam oodata, vaid liiguvad edasi koos nõudega. Kui nõudega ei lasta territooriumilt välja jätakse tops või taldrik jäetakse väravate kõrvale, kuhu need kuhjuvad. Leidlikud aktivistid koguvad need nõud üles ja teenivad ise tagatisraha, mis moonutab kogu süsteemi toimimist.
Tagatisraha tagastamine ei ole alati tagatud. Ühel sündmusel juhtus nii, et tagastuspunktis oli sularaha otsa saanud. Külastajatele öeldi seepeale, et ta on endale topsi ostnud – näiteks 2 euro eest. Tegelikkuses ei vasta selline praktika korduskasutussüsteemi põhimõtetele, mille eesmärk on tagada nõude ringlus, mitte nende müük. See kahjustab külastajate usaldust ja võib panna inimesi järgmistel kordadel kordusnõude kasutamisest hoiduma.
„Ostad endale taldriku ja siis toidu.“ Oleme kohtunud juhtumiga, kus toit väljastatakse ühekordselt kasutataval papptaldrikul, mille eest küsitakse kliendilt eraldi raha. Praktikas tähendab see, et esmalt ostab inimene justkui endale taldriku ning alles seejärel ostab oma taldrikule toidu. Tegemist ei ole panditasu ega korduskasutussüsteemiga, vaid sisuliselt taldriku müügiga. See jätab külastajale eksitava mulje ja on vastuolus kordusnõude põhimõttega, mille eesmärk on vähendada ühekordseid pakendeid, mitte neid uuel viisil maha müüa.
Kui korduskasutuspakendite tagastamisel tekib probleem, on oluline anda sellest teada korraldajale või korduskasutusnõude partnerile. Ainult tagasiside kaudu saab süsteem areneda ja muutuda külastajasõbralikumaks.
Korduskasutus ei ole üksnes keskkonna, vaid ka usaldusväärsuse ja külastajakogemuse küsimus – sujuv ja õiglane tagastamine tagab, et inimesed on valmis seda lahendust ka tulevikus toetama.
