Plastileppe luhtunud läbirääkimised: kas maailm suudab prügiuputuse peatada?
Plastireostus on muutunud üheks suurimaks keskkonna- ja terviseohuks maailmas. Kuigi juba 2022. aastal Nairobi ÜRO keskkonnaassambleel otsustati alustada õiguslikult siduva ülemaailmse plastileppe koostamist, pole tänaseks – rohkem kui kolme aasta ja viie läbirääkimisvooru järel kokkulepet sündinud.
Veelgi murettekitavam on, et Eestis vaikitakse see teema maha, samal ajal kui meie igapäevased valikud ja poliitilised otsused toetavad endiselt naftariike, kes teenivad kasu plastitootmisest ja seisavad vastu reostuse lõpetamisele.
Mis on probleem?
Plastireostus ei tähenda ainult prügi randadel või meres, vaid kogu elutsüklit – nafta kaevandamisest ja plasttoodete tootmisest kuni nende lagunemiseni keskkonnas. Enam kui 90% maailmas toodetud plastist ei jõua ringlusse, vaid kuhjub prügilates, põletusahjudes või looduses. Teadusajakirjas Science Advances avaldatud rahvusvaheline uuring, mille kaasautorite hulgas oli ka Zero Waste Eesti ekspert Kristiina Kerge, tõi välja, et üle poole kogu maailmas registreeritud bränditud plastireostusest on seotud suhteliselt väikese arvu ettevõtetega – peamiselt toidu- ja joogitööstuse suurkorporatsioonidega nagu Coca-Cola ja PepsiCo. See seob probleemi otseselt tootjate vastutusega, mitte ainult tarbijate harjumustega.
Luhtunud läbirääkimised Genfis
2025. aasta augustis lõppes Genfis järjekordne plastileppe läbirääkimiste voor (INC5.2) ummikseisuga. Nagu kirjeldas Zero Waste Europe’i asutaja Joan Marc Simon, on kogu protsess takerdunud konsensuse nõude taha: väike rühm nafta- ja plastitootmisriike (nt Saudi Araabia ja teised petro-riigid) blokeerib järjepidevalt tootmispiirangute ja siduvate meetmete arutelu. Simon nimetas seda „läbikukkunud protsessiks“, kus enam kui 1200 tundi kestnud arutelude tulemusena jõuti vaid nõrga kompromisstekstini, mida enamik riike siiski tagasi lükkas.
The Guardian kirjeldas Genfi viimaseid läbirääkimispäevi kui närvilisi ja läbipaistmatuid. Kodanikuühiskonna esindajad hoiatasid, et surve leppe sõlmimiseks iga hinna eest võib viia selleni, et sõlmitakse sisutühi kokkulepe – ilma tootmise vähendamise kohustuseta –, mis tähendaks maailma huvide odavat maha müümist. Greenpeace’i esindaja Graham Forbes nimetas seda „katastroofiks“, kui tulemuseks oleks vaid hambutu jäätmekäitluse raamistik.
Eesti vaatenurk
Eestis on teema jäänud meedias pigem tagaplaanile. Kestlikkuse teemade ekspert Kadi Kenk märkis, et globaalse plastileppe kajastuse puudumine ning läbirääkimiste ebaedu mõtestamata jätmine ei üllata, kuid on siiski kõnekas. Tema sõnul kuulutab plastitööstuse reguleerimata jätmine ulatusliku reostuse kasvu jätkumist ja survet kohalikele kogukondadele.
„Kui ei mõisteta, kust reostus alguse saab, siis jääb jäätmeprobleemide üle arutlemine lühinägelikuks ja sageli poliitilise spinnina kasutatavaks,“ hoiatas Kenk.
Eesti positsioon võiks olla ambitsioonikam: me ei taha olla energiasõltuvad naftariikidest, kuid iga plasttoode hoiab endiselt üleval fossiilkütuse majandust. Just siin tekibki küsimus – kas meie tarbimisharjumused ja poliitilised valikud aitavad seda ringi murda?
Teadus ja lahendused
Lisaks läbikukkunud läbirääkimistele on viimaste aastate töö toonud kaasa olulisi teadmisi. Nagu Simon tõdes, on plastiprobleem tõusnud aktivistide marginaalist valitsuste keskmesse: umbes sada riiki toetavad tootmise piiranguid ja ohtlike kemikaalide keelustamist. Kristiina Kerge kaasautorlusega uuring kinnitas ka matemaatilise seose: mida rohkem plasttootja toodab, seda rohkem tema bränditud prügi keskkonda satub – seega on tootmise vähendamine kõige otsesem hoob reostuse piiramiseks.
Mis edasi?
Täna on maailm jõudnud murdepunkti. Kolm aastat kestnud arutelud on andnud teadmisi, tekitanud poliitilist tahet ja loonud tugeva leppekavandi. Puudu on vaid toimiv protsess. Kui ÜRO konsensusmudel jääb ummikusse, võib eeskujuks saada Ottawa protsess (nagu maamiinide keelustamise puhul), kus ambitsioonikad riigid liikusid edasi väljaspool ÜROd.
Nii kodanike, teadlaste kui ka poliitikute roll on hoida survet. Nagu Kenk lõpetuseks märkis: „Jätkame oma väikese maailma hoidmisega – loobume odavast rämpsust, saadame jäätmed tootjatele tagasi ja valime poliitikuid, kes on peast rohelised, mitte ainult näost rohelised.“
📌 Artiklis viidatud allikad:
Joan Marc Simon, The Global Plastics Treaty: to be or not to be (2025).
Karen McVeigh & Emma Bryce, The Guardian: Countries urged to hold the line in Geneva plastics treaty negotiations (2025).
Science Advances: Global producer responsibility for plastic pollution (2024), kaasautoriks Kristiina Kerge
