Kaasamine: miks hirm ei tööta ja kuidas vältida rohepesu?
Nutikatest prügikastidest, teavituskampaaniatest ja uutest reeglitest üksi ei piisa. Ka kõige paremad jäätmeennetust toetavad poliitikad ja tehnilised lahendused toimivad vaid siis, kui inimesed mõistavad, miks muutusi tehakse, usaldavad süsteemi ja soovivad selles päriselt osaleda.
ZWEE uuendab Erasmus+ projekti BEZWA2 raames oma Zero Waste koolituskäsiraamatut. Järgnevalt anname lühikese sissevaate peatükki „Inimeste kaasamine ja teadlikkuse tõstmine“, mis käsitleb seda, miks kaasamine ei ole pelgalt kommunikatsiooni kõrvaltegevus, vaid üks olulisemaid tööriistu süsteemsete muutuste elluviimisel.
Teadlikkus ei kandu automaatselt tegevuseks
Teadlikkus viitab teadmisele probleemi olemasolust või olukorra mõistmisele teabe või kogemuse põhjal. Ainuüksi teadlikkus viib aga harva püsivate muutusteni. Oluline on ühendada poliitika, infrastruktuuri loomine ja tööshoidmine ning igapäevase käitumise toetamine. Selleks, et muutus toimuks on hea teada erinevaid osalemise tasandeid – alates teavitamisest kuni partnerluseni – ja seda, kuidas need mõjutavad teema omaks võtmist, üldist usaldust ja pikaajalisi tulemusi. Erinevad osaluse tasemed:
informeerimine,
konsulteerimine,
kaasamine,
partnerlus.
Sellest maatriksist ja kaasamisest ringmajanduse rakendamiseks saad rohkem lugeda meie ühest varasemast õppematerjalist siit.
Mida suurem on inimeste mõju otsustele, seda tugevam on ka omanikutunne.
Kaasamine tähendab koostööd huvigruppidega nii, et nende mured ja ootused kajastuksid loodavates lahendustes ning nad saaksid tagasisidet selle kohta, kuidas nende sisend otsuseid mõjutas.
Miks inimesed vahel muutustele vastu seisavad?
Vastupanu ei tähenda tingimata seda, et inimesed oleksid muutuste vastu. Sageli peituvad selle taga praktilised mured, usalduse puudumine või tunne, et otsused tehakse ilma neid kaasamata.
See on eriti nähtav kohalike arenduste puhul — näiteks jäätmejaamade või taastuvenergia projektide rajamisel.
Hästi läbimõeldud kaasamine ei tähenda ainult info jagamist. See tähendab, et inimesed tunnevad, et neil on päriselt võimalik protsessi mõjutada.
Hea praktika sisaldab:
varajast kohalike elanike ja teiste huvigruppide kaasamist,
otsuste tegemise protsessi on selgust,
kohalike hüvede selget kommunikeerimist.
Sellest, kuidas soodustada inimeste kaasatulemist meie teemadega ning toetada nende motivatsiooni, saad lisaks lugeda meie Zero Waste koolituskäsiraamatust siit
Hirm ei loo kestlikku muutust
Keskkonnakommunikatsioon kasutab sageli hirmu või süütunnet, kuid need ei toeta pikaajalist muutust. Selle asemel soovitatakse luua turvatunnet, uudishimu ja tunnet, et inimene saab päriselt midagi teha.
Oluline roll on ka müksamisel (ing. k. nudging) ehk väikestel muudatustel loodud keskkonnas, mis muudavad kestlikud valikud lihtsamaks, ilma et inimene ise peaks teadlikuks midagi teisiti tegema:
väiksemad taldrikud sööklates,
paremini nähtavale toodud peatselt aeguvad tooted,
korduskasutusnõud vaikimisi valikuna toidu kaasa ostmiseks.
Kaasamine vajab eri sektorite koostööd
Muutuse saavutamine eeldab avaliku sektori, ettevõtete, teadusasutuste ja vabaühenduste koostööd. Näiteks CARE projektis töötavad ülikoolid koos omavalitsustega välja ja testivad toidu- ning tekstiilijäätmete vähendamise lahendusi.
Millal muutub kaasamine rohepesuks?
Praktikas oleme näinud, et kõik kaasamistegevused ei ole sisulised. Kui inimesi kuulatakse ainult näiliselt ja nende sisend otsuseid ei mõjuta, võib kaasamine muutuda rohepesuks või nn kodanikupesuks (loe rohkem siit: Citizenwashing). Rohepesu või kodanikupesu keskendub tavaliselt kuvandile ja sõnumile, muutmata otsustusstruktuure või -praktikaid.
Kui inimesi kaasatakse ainult näiliselt, kahjustab see usaldust ja võib muuta tulevase koostöö palju keerulisemaks.
Kaasamine ei tohiks olla üksik üritus või projektitaotluse kohustuslik osa. Tõeline muutus sünnib siis, kui inimesed tunnevad end lahenduste kaasomanikena.
Blogipostitus põhineb peatükil “Engaging People and Awareness Raising Activities”, autorid Kristiina Kerge ja Kadi Kenk. Uuendatud käsiraamatut saab eesti keeles lugeda 2027 kevadel.
Käsiraamatu uuendamine toimub Euroopa Liidu Erasmus+ programmi (võtmetegevus 2 – koostööprojektid täiskasvanuhariduses) toel projekti nr 2025-1-EE01-KA220-ADU-000362148 raames ning seda arendatakse koostöös Zero Waste Estonia ja projekti partneritega: Ekologi Brez Meja (Sloveenia), Mission Zero Academy ja Zero Waste Alliance Ukraine.
