ZWEE tegevjuht: “Vahel tundub lootusetu. Ometi jätkame.”

Mõtteid Zero Waste Estonia 15. sünnipäeva järel sellest, kuidas üks kodanikualgatus kasvas organisatsiooniks, mis püüab probleeme ennetada, mitte ainult lahendada.

Lugesin möödunud nädalal ühe Kliimaministeeriumi entusiasti sotsiaalmeedia postitust, kus ta kirjutas Donau kriitiliselt madalast veetasemest ning sellest, kuidas Euroopas peatatakse autotehaste tööd energiapuuduse leevendamiseks. Kommentaarium kihas. Seal oli neid, kes ei pidanud paljuks lihtsalt halvasti öelda, aga ka neid, kes väga põhjalike argumentidega püüdsid selgitada, kuidas tänane olukord pole inimtegevusega kuidagi seotud. Põuad on alati olnud, kliima on alati muutunud ja kunagi tuli ju pärast soojenemist jääaeg, mis tappis dinosaurused.

Selliseid arutelusid lugedes tekib vahel päris lootusetu tunne. Hakkan korraks isegi kahtlema, kas olen millestki valesti aru saanud? Kuidas saab olla nii palju on inimesi, keda ükski teaduslik tõendus, prognoos ega argument ei kõiguta.

Lisaks lugesin LinkedInis üht teist arutelu. Üks kestlike sündmuste korraldaja küsis, kas oleks aeg lõpetada tuuleveskitega võitlemine ning keskenduda missiooni asemel tegevustele, mis rohkem raha sisse tooks. Kommentaarides tunnistasid mitmed inimesed, et on sama mõelnud – kas oleks aeg teha karjääripööre ja jätta kestlikkuse teemad minevikku.

Olgu mainitud, et ma siiralt loodan, et mõlemad postitajad jätkavad innukalt oma tegevusi, samas mõistan nende mõtteid ja tundeid. Ilmestan seda ühte näitega - samal ajal kui Lääne-Euroopas on leekides hävinud sadu tuhandeid hektareid maad (rääkimata inimestest, kes on kodud ja töökohad kaotanud), rõõmustavad eestlased kliimasoojenemise üle - oleks ometi jaanipäeval paar kraadi soojem.

Selles valguses tundus eriti tähenduslik, et Zero Waste Estonia sai möödunud nädalal 15-aastaseks. Täpselt 4. augustil 2011 registreeriti Teeme Ära Sihtasutus.

Sünnipäeva tähistamisel palusin kõigil jagada oma lemmiklugu organisatsiooniga seoses. Algusaastad olid pöörased – õhtusöögid Richard Bransoniga, ABBA kontserdi planeerimine, seljakotiga maailmale ringi peale tegemine, ideed puhastada laevadega maailma 11 suurimat jõge ning arusaamatused, kus World Cleanup'i peeti hoopis katseks diktaatorlikku režiimi kukutada.

Viimased aastad on olnud teistsugused. Mitte vähem põnevad, aga vaiksemad. Maailm on muutunud. Liigume kriisist kriisi ning ainüüksi ettevõtete toetusi on sihtasutusel järjest keerulisem (kui mitte võimatu) leida - eriti nii polariseeruvas valdkonnas nagu kestlikkus. Aina keerulisem on veenda otsustajaid, et tugev vabakond ei ole kulu, vaid investeering ühiskonda. Suurte kampaaniate käivitamine on raskem ning konkurents inimeste tähelepanu saamiseks kasvab meeletul kiirusel.

Paradoksaalsel kombel ei ole vajadus meie töö järele kuhugi kadunud. Vastupidi. Meie poole pöörduvad nii ettevõtted, omavalitsused kui ka riigiasutused. Ühed otsivad praktilisi lahendusi, teised tahavad mõista, mida uued suunad nende jaoks tähendavad, kolmandad vajavad sisendit seadusloomesse. Vahel oleme koolitajad, vahel partnerid, vahel ebamugavad küsimuste küsijad. Aga eesmärk on alati sama – aidata kaasa sellele, et süsteemid toetaksid kestlikumaid valikuid.

Just see ongi suuresti meie tänane töö.

See töö ei paista enam nii hästi välja kui kunagi koristuspäevad. Keegi ei näe, kui palju me anname sisendit huvikaitsesse, koolitame või kirjutame juhendmaterjale. Aga see teadmine, et telefoni kaugusel on alati inimesed, kes on valmis kaasa mõtlema ja panustama, on ilmselt üks suurimaid väärtusi, mida see organisatsioon on 15 aastaga loonud.

Sünnipäeval naljatasime, et Zero Waste Estonia on kasvanud pöörasest lapsepõlvest peaaegu täiskasvanuks. Ees on ilmselt veel mõned puberteediea uste paugutamised, aga stabiilsust on järjest rohkem. Ja ma ei pea selle all silmas ainult seda, et me ei sõida laevaga Rootsi ABBA liikmetega kohtuma teadmata, kust neid leida. Pean silmas seda, et ehitame iga päev teadlikult organisatsiooni, mis oleks olemas ka järgmise 15 aasta pärast.

Mäletan, kui ZWEE-ga liitusin, sain kommentaari, et kas see pole mitte see töö, mida tehakse pensionieas – siis, kui oled finantsiliselt kindlustatud, tahad maailmale midagi tagasi anda ja loodad endale koha paradiisis välja teenida.

Noh... ma ütleks, et see on kõike muud.

See on pidev enda põhimõtete eest seismine. Pidev leiutamine, kuidas teha paremini ja saavutada suuremat mõju. Keeldumine. Ja olgem nüüd selged – kuigi sihtasutus ei ole kasumile suunatud, ei too ka selle töötajatele missioonitunne leiba lauale. Iga projekti lõpus tuleb mõelda, kust tuleb järgmine. Kas leiame rahastuse? Kas leiame toetaja? Kas järgmine koolitusgrupp saab täis? Need küsimused ei kao kunagi.

Ja ometi oleme seni alati lahenduse leidnud.

Võib-olla sellepärast, et sellises organisatsioonis ei tööta sa kunagi päris üksi. Ükskõik kuhu maailma lähed, leidub keegi, kes meenutab hea sõnaga esimest koristuspäeva, talgusid või mõnda rahvusvahelist projekti. Missioonitundest kantud algatused ühendavad inimesi teistmoodi.

Kui sellest loost midagi kaasa võtta, siis ehk seda, et seni, kuni leidub inimesi, kes usuvad, et saab paremini, on muutused võimalikud. Head inimesed ja olulised teemad leiavad varem või hiljem oma koha. Ja keskkonna- ning kliimateemad ei kao kuhugi lihtsalt sellepärast, et neist vähem rääkida või mitte uskuda.

Ma ei tea, kus me oleme 15 aasta pärast. Aga pärast seda sünnipäeva olen kindel ühes – seni, kuni leidub inimesi, kes hoolivad ja on valmis oma aega, teadmisi ja energiat ühise eesmärgi nimel panustama, on muutused võimalikud.

Ja võib-olla sellest usust piisabki, et järgmised 15 aastat samuti ära teha.